"Uksekell heliseb nõudlikult. Uuesti. Olen poole aastase lapsega kahekesi kodus, ma ei julge avada ust. Ma ei oota kedagi, keegi ei ole ette teatanud küllatulekust.
Ukses olevat postkasti luuki praotatakse veidi. Nõutakse ukse avamist, "siin politsei."
Ma avan ukse. Püüan sisestada mida näen. Sotsiaaltöötajad, politseinikud. Ja turvahäll. Selline, milles last tohib sõidutada autos.
Ma olen rahulik, olen šokis. Ma ei nuta, ma ei muutu hüsteeriliseks. Kuulan kuidas mulle ette loetakse lastekaitset puudutavat teadet.
Ma ei saa aru, esitan küsimusi. Ma püüan selgitada oma seisukohta. Tulutult.
Põhjus lapse äraviimiseks on minu diabetese ravi võimalik ebastabiilsus, negatiivne suhtumine peretöösse... isegi minu vaimset tervistkahtlustatakse.
Peamine põhjus aga tundub olevat minu suhtumine lapse nuttu ning minu ja tita omavaheline kommunikatsioon.
Lõpuks panen beebile sokid jalga, luti suhu ja ma annan kaasa smurffi mänguasja. Ma ei tea kuhu poiss viiakse ja kuna ma saan teda jälle näha.
Ma saan andmed pere kohta, kelle juurdelaps viiakse, kuid jää ilma seadusliku otsuseta. Seega ma ei või esitada nõudmisi. Minu laps on minultviidud, viidud on ka minu õiguskaitse..."
Soomes viiakse peredest kiirkorras sotsiaaltöötegijate poolt üks laps iga teine tund, seega umbes 4000 last aastas. Suurim osa nendest lastest kogeb esimese paigutuse perest eemale esmakordselt elus. Lokakuun Liike uues Beebirööv Vantaal- seerias jälgitakse 22-aastase Veronica (nimi muudetud) elu. Ta on Vantaal elav ema, kelle ainuke laps viidi kodust juuli 2014 alguses. Jutu on kirjutanut mitu Lokakuu ajakirjanikku lastekaitse paberite põhjal. Oleme konsulteerinud juttu tehes ka juristi.
Aiemmat suomenkieliset osat voit lukea täältä: osa 5, osa 4, osa 3, osa 2 ja osa 1.
Ukses olevat postkasti luuki praotatakse veidi. Nõutakse ukse avamist, "siin politsei."
Ma avan ukse. Püüan sisestada mida näen. Sotsiaaltöötajad, politseinikud. Ja turvahäll. Selline, milles last tohib sõidutada autos.
Ma olen rahulik, olen šokis. Ma ei nuta, ma ei muutu hüsteeriliseks. Kuulan kuidas mulle ette loetakse lastekaitset puudutavat teadet.
Ma ei saa aru, esitan küsimusi. Ma püüan selgitada oma seisukohta. Tulutult.
Põhjus lapse äraviimiseks on minu diabetese ravi võimalik ebastabiilsus, negatiivne suhtumine peretöösse... isegi minu vaimset tervistkahtlustatakse.
Peamine põhjus aga tundub olevat minu suhtumine lapse nuttu ning minu ja tita omavaheline kommunikatsioon.
Lõpuks panen beebile sokid jalga, luti suhu ja ma annan kaasa smurffi mänguasja. Ma ei tea kuhu poiss viiakse ja kuna ma saan teda jälle näha.
Ma saan andmed pere kohta, kelle juurdelaps viiakse, kuid jää ilma seadusliku otsuseta. Seega ma ei või esitada nõudmisi. Minu laps on minultviidud, viidud on ka minu õiguskaitse..."
Soomes viiakse peredest kiirkorras sotsiaaltöötegijate poolt üks laps iga teine tund, seega umbes 4000 last aastas. Suurim osa nendest lastest kogeb esimese paigutuse perest eemale esmakordselt elus. Lokakuun Liike uues Beebirööv Vantaal- seerias jälgitakse 22-aastase Veronica (nimi muudetud) elu. Ta on Vantaal elav ema, kelle ainuke laps viidi kodust juuli 2014 alguses. Jutu on kirjutanut mitu Lokakuu ajakirjanikku lastekaitse paberite põhjal. Oleme konsulteerinud juttu tehes ka juristi.
Aiemmat suomenkieliset osat voit lukea täältä: osa 5, osa 4, osa 3, osa 2 ja osa 1.
RSS Feed
